Esitan kandidaadi halvima seaduse konkursile

Lae artikkel alla PDF-ina.

10.12.2008 võttis Riigikogu vastu “Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse”. Seadus jõustus 1.01.2009. Minule on see seadus silma jäänud sellega, et kohtumenetluse kohta käiva seaduse raames tehti mitu sotsiaalpoliitiliselt olulist õigusmuudatust. Ilmselt võib selle seaduse kohta kasutada ka väljendit “kobarseadus”.
Raske on aru saada seaduse §-st 37, mille kohaselt muudeti raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lõiget 2 ja kehtestati see järgmises sõnastuses:
“(2) Piiratud teovõimega naise raseduse võib katkestada tema enda soovil ja tema eestkostja nõusolekul. Kui naine ei ole raseduse katkestamisega nõus või ei suuda tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada üksnes kohtu loal. Kui kohtu loa saamise viivituse tõttu tekib tõsine oht naise tervisele, võib raseduse katkestada ka kohtu loata, kuid sel juhul tuleb luba hankida viivitamata tagantjärele.”
See säte on üsna segaselt kirja pandud ega ole üheselt mõistetav. Piiratud teovõimega isikud on alaealine isik ja täisealine isik, kelle teovõimet on kohus piiranud. Samas igale piiratud teovõimega isikule ei ole määratud eestkostjat. Õhku jääb küsimus sellest, kuidas lahendada olukord, kus piiratud teovõimega isik, kellele ei ole määratud eestkostjat, soovib enda rasedust katkestada.
Lahti selgitamata on ka kohtumenetlus raseduse katkestamise lubatavuse üle otsustamiseks. Mille põhjal peaks kohus otsustama, kas anda luba raseduse katkestamiseks või mitte? Kes peaks esitama kohtule loa taotluse?
Sätte väljatöötamisel jäeti huvigrupid kaasamata, mistõttu jäid nende seisukohad seaduse väljatöötamisel arvesse võtmata. Huvigruppe ei teavitatud isegi mitte seaduse jõustumisest. Nii said naistearstid teada eelnõust, mis keelas neil piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma eestkostja nõusolekuta, alles kuid pärast selle jõustumist.
Sätte mõjud on jäetud läbi mõtlemata. Seletuskirjas on ekslikult väidetud, et seadusega laiendatakse piiratud teovõimega isikute õigust otsustada enda raseduse katkestamise üle. Tegelikkuses on sättega taotletav mõju vastupidine.
Samas võib küsida, kas sättel on üldse mingisuguseid mõjusid. Kehtestatud regulatsioonil puudub naistearstide toetus, kes peaksid regulatsiooni rakendamise eest hea seisma. Puudub ka riiklik kontroll selle üle, et regulatsiooni rakendatakse. Seda fakti ilmestab asjaolu, et naistearstid, kes rakendasid vana regulatsiooni ka pärast uue regulatsiooni jõustamist, isegi ei saanud teada, et on olems uus õiguslik regulatsioon.
Teine oluline sotsiaalpoliitika valdkonda puudutav muudatus sisaldus seaduse § 1 punktis 287. See säte reguleerib isiku paigutamist ravile kinnisesse asutusse olukorras, kus isik vajab ravi olenemata sellest, kas ta seda soovib või mitte. Kinnisesse asutusse paigutamine leiab sageli aset psüühikahäirete raviga seoses.
Seaduse § 1 punktiga 287 sätestati, et isiku võib paigutada ravile kinnisesse asutusse kauemaks kui 14 päeva kohaliku omavalitsuse taotlusel. Regulatsiooni jõustumisel selgus, et kohalikud omavalitsused ei olnud teadlikud sellest, et nimetatud taotlus tuleb kiirelt esitada. Sellest tulenevalt oli 2009. aasta alguses tõsiselt häiritud tahtest olenematut ravi vajanud patsientide ravi.
Selleks, et parandada õigusloome kvaliteeti, soovitan õigusloome tempot alla lasta. Õigusaktide eelnõudega paistab alati olevat tuli takus. Sageli juhtub, et teisele osapoolele antakse eelnõu kohta arvamuse kujundamiseks naeruväärselt lühike tähtaeg või jäetakse osapoolte arvamus üldse küsimata. Võimalik, et kiirustamise taga on soov saavutada võimalikult suur efektiivsus. Tegelikkuses õigusaktide loomisega kiirustamine, mitte ei tõsta ministeeriumi töö efektiivsust, vaid vähendab seda. Kui seadust tehakse kiirustades, siis on tõenäoline, et selles sisaldub vigu, mille parandamiseks tuleb vastu vastu võtta uus seadus. Kokkuvõttes jõuaksid ministeeriumites töötavad ametnikud välja töötada rohkem vajalikke ja kasulikke õigusakte, kui õigusaktide eelnõusid tehtaks aeglasemalt, kuid läbimõeldult ja kõigi osapooltega konsulteerides.

Artikkel on avaldatud 29.11.2011 Postimehes.